Raamat: Gerda Muller — Was war hier bloß los?

Mulle meeldivad väga tekstita pildiraamatud. Minu armastus nende vastu sai alguse, kui lapsepõlves sattus minu koju (ilmselt kooli kaudu?) raamat “Auf dem Hügel ist was los”. See rääkis piltides loo sellest, kuidas üks räämas ja prügine mägi korda tehti ning kuidas sellest sai inimeste poolt armastatud koht. Ma võisin lõputult vaadata neid detailiderohkeid pilte, mis pakkusid iga kord avastamisrõõmu. Kahjuks on see raamat segastel asjaoludel tänaseks kaduma läinud.

Otsides praegu raamatuid enda lastele vaatamiseks, hoian alati silmad-kõrvad lahti just tekstita pildiraamatute leidmiseks. Mulle on südamelähedane mõte, et lugusid saab jutustada ka sõnadeta ja ainult piltide vahendusel.

Was war hier bloß los?: Ein geheimnisvoller Spaziergang raamatu leidsin ühest oma lemmikust Montessori-teemalisest blogist Eltern vom Mars. Niipea, kui ma seda nägin, teadsin, et see on midagi, mis sobib hästi meie raamaturiiulisse. Raamat räägib loo ühe lapse ja koera õueskäigust ja sellest, mida nad seal tegid. Raamatu teeb toredaks see, et last ja koera näeb seal tegelikult vaid esimesel ja viimasel lehel (kui välja arvata raamatukaante siselehed). Kogu tegevus on jutustatud hoopis jälgedena. Lapse ja koera jalajäljed kulgevad mööda raamatulehti, aeg-ajalt peatudes ja midagi tehes. Raamatu lõpus saab lugeja ka teada, milleks laps õue läks. Tore on ka see, et raamatu peategelane on kujutatud selliselt, et ta võib olla nii poiss kui tüdruk. Mustikas arvas igatahes, et tegu on tüdrukuga.

“Was war hier bloß los?” on suurepärane raamat tähelepanu treenimiseks. Esimesi kordi lugedes avastab ikka ja jälle uusi detaile ja nüansse. Saab näiteks vaadata ja mõelda, kuidas on laps ja koer lumes liikunud – kas nad on jooksnud, hüpanud või on laps vahepeal näiteks koera süles kandnud.

Tekstita pildiraamatud on head ka sellepärast, et nad võimaldavad ka päris pisikesel lapsel ise “lugeda”. Kui olime Mustikaga mõned korrad koos seda raamatut vaadanud, siis pärast seda võttis ta tihti ise raamatu ning luges seda lugu iseendale. Kindlasti sobib see ka hästi natuke suurematele lastele jutustamisoskuse arendamiseks.

Pärast esmakordset raamatulugemist saabusid meie koju kohe muidugi ka jäljemängud. Mustika mängukass seadis sammud plastiliinilumme ning tegi sinna sisse jälgi, tavalisi ja sügavaid. Hiljem tulid ka teised loomad appi jälgi tegema.

Olen tükk aega otsinud aastaaegade kohta käivaid ja reaalsusel põhinevaid raamatuid. Seega on mul selle raamatuleiu üle väga hea meel. Gerda Mulleril on ilmunud tekstita pildiraamatud ka aastaaegade kohta (Spring, Summer, Autumn ja Winter). Need raamatud on kõik pappraamatud, seega sobivad hästi ka kõige pisematele vaatamiseks. Pole neid küll oma silmaga näinud, kuid piltide järgi tunduvad olevat just sellised rõõmsa lapsepõlve raamatud.

Kui kellelgi on veel soovitada raamatuid talve (või ka mõne teise aastaaja) kohta, siis olen üks suur kõrv!

*see postitus sisaldab affiliate linke*

---

Lambrine uued postitused jõuavad kõige kiiremini Sinuni blogi Facebook‘i lehe vahendusel.