Montessori esimesel eluaastal: üldised põhimõtted

montessori beebileKui ma tegin esimese postituse Pohla Montessori stiilis mänguasjade kohta, küsisid mõned teist, et millisel viisil Montessori pedagoogika põhimõtteid nii väikeste peal veel saab rakendada. Panen siis nüüd mõned mõtted uudishimulikele kirja, kuidas saab Montessori põhimõtteid tuua igapäeva ellu lapse esimestel elukuudel.

Kui hakkasin lastekasvatamise temaatika vastu huvi tundma, siis Montessori kohta käivat materjali lugedes jõudsin ma äratundmisele, et laias laastus just nii olen ma ka ise lastekasvatust endale ette kujutanud. Mind köidab Montessori põhimõtete juures nende loomulikkus – arendada lapsi läbi praktiliste tegevuste, mis iseseisvaks eluks nagunii selgeks tuleb saada. Näen praegu oma vanema tütre pealt, et selline orienteeritud tegevus on tema jaoks äärmiselt huvitav ja rahuldust pakkuv.

Lisan igaksjuhuks, et mina ise ei ole kunagi Montessori pedagoogikat õppinud, seega kõik, mis siin kirjas, on väljavõtted ja mõtted minu poolt loetud raamatute ja artiklite kohta. Mul on plaanis veel paar sama teemaga seotud postitust. Tänane postitus kirjeldab pisut üldisi põhimõtteid ning vaatleb lapse arengut esimesel kuuel elukuul.


Vabadus ja austus

Montessori pedagoogika üks esimesi eesmärke on kasvatada lapses iseseisvust. Ükski inimene ei saa olla tõeliselt vaba, kui ta on mingil kujul teistst sõltuv. Just seetõttu – isikliku vabadustunde arendamiseks – ongi Montessori üheks põhimõtteks lasta lapsel juba varases eas ise valida, millega ta tegeleda tahab.

Seda vabadust Montessori meetodi puhul mõistetakse sageli valesti ja nii võib jääda mulje nagu lubataks lapsel teha kõike, mida ta tahab. Montessori sõnul lapsed arenevad positiivses suunas siis, kui neile on antud selgete, kindlate ja mõistlike piiridega vabadus. Lapse vabadus on tegeleda sellega, mis teda arendab, ja mis on talle kasulik. Igasugune ennast või teisi kahjustav, solvav või ebaviisakas tegevus tuleb katkestada. Montessori uskus, et ilma piirideta vabaduse andmine on hülgamine.

Monessori põhimõtete üks tähtis aspekt on ka austus. Austav vanem järgib lapse loomulikke rütme ning tuleb vastu tema loomulikele vajadustele, väikelaste puhul kehtib see eriti söömise ja magamise kohta:

  • toida last siis, kui ta seda soovib (ei mingit söögiaegade ajastamist või planeerimist)
  • laps lõpetab rinnast söömise ise, st siis kui tal on kõht täis
  • laps peab saama magada kui ta seda vajab ning nii kaua kui tahab
  • lapsevanema ülesanne on tagada lapsele turvaline, mugav ja soe keskkond magamiseks

Lapse austamine on see, kui me aitame neil arendada oma võimet midagi ise ära teha. Igasugune kasutu abi, mida me lapsele osutame (nt riietame teda, kuigi ta seda ise ka väga hästi teha oskab), on ainult takistuseks tema loomulike võimete arendamisel. Iseseisva tegutsemise soodustamine aitab arendada ka nende enesekindlust. Kui me ehitame lapse enesekindluse üles positiivsete kinnitustega (“Sa oled nii tark!”, “Sa oled nii tubli!”), siis harjuvadki lapsed sõltuma teiste poolt antavast välisest kinnitusest. Kui lapsed näevad aga läbi enda tegevuse, et nad suudavad püstitada eesmärke ja neid ka saavutada, et nad suudavad ümbritsevat muuta, tugineb nende enesekindlus sisemisele allikale.


Absorbeeriv meel

Montessori teooria kohaselt saab lapse vaimne areng alguse juba ema kõhus, seega on kõne ja muusika olulised juba enne lapse sündi. Esimesel kolmel eluaastal võtab laps teadvustamata endasse kõike, mida ta enda ümber näeb, kuuleb ja kogeb. Montessori tähistas seda sõnapaariga absorbeeriv meel (ing k absorbent mind). Sealt edasi hakkab laps tegutsema juba teadvustatult, kasutades oma tahtejõudu.

Absorbeeriva meele mõiste ongi see, mida lapsevanem peaks koguaeg meeles pidama. Sisuliselt on laps nagu pisike käsn, mis imab endasse kõik selle, mida ümbritsev maailm talle pakub. Seega on lapsevanema õlul üsna vastutusrikas ülesanne, tagada võimalikest parim. See puudutab nii füüsilist kui ka vaimset keskkonda lapse ümber. Keskkond, mida me loome oma lastele, on see keskkond, mida nemad loovad kunagi enda lastele ja need omakorda järgmistele põlvkondadele.


Füüsiline keskkond

Füüsiline Montessori keskkond eksisteerib eelkõige Montessori klassiruumides, kuid selle põhimõtted on rakendatavad ka kodus. Lapsevanema ülesanne on sisustada kodu selliselt, et see austab lapse vajadusi ning soodustab huvi ja tegutsemist.  Lapsele, ka vastsündinule, saab sisustada Montessori stiilis lastetoa ehk toa, mis oma olemuselt ongi nagu võrevoodi. Sellise toa sisustamisest on juttu olnud näiteks Mutukamoosi blogis. Montessori lastetoa eesmärk on pakkuda lapsele turvalist vabadust uurida maailma enda ümber.


Nägemine ja suhtlemine

Sündides ootab last ees suur muutus – ta satub pimedast valgesse ja värvilisse maailma. Harjumiseks võiksid last esialgu ümbritseda pehmed värvid ning silmapiiril olgu vähe asju. Vastsündinut peaks kaitsma ka valjude helide eest.

Nutt on lapse loomulik suhtlusvahend ning meie ülesandeks on seda tundma õppida, et mõista, mida laps meile öelda tahab. Lapsed tunnevad juba varakult suurt hääle ja nägude vastu. Selleks, et lapse keelelist arengut toetada, tuleb meeles pidada paari lihtsat põhimõtet:

  • räägi lapsega selgelt ja rahulikult
  • vaata talle rääkides silma, las ta näeb sinu nägu, kui sa räägid
  • kasuta korrektset keelt ja selget hääldust
  • ära kõrgenda lapsega rääkides ebaloomulikult häält
  • ära räägi lapsega liiga lihtsustatult
  • väldi muusikat või telekat jutuajamise taustamürana

Juba päris pisikesest peale tuleks lapsega rääkida igapäevastest huvitavatest asjadest, lugeda luuletusi, rääkida sellest, mida me parasjagu teeme. Kui laps koogab, siis vestelda temaga imiteerides tema öeldut. Tähtis osa on ka teineteise, muusika ja vaikuse kuulamisel, lapse arengu jaoks on oluline ka täiskasvanute omavahelise vestluse kuulamine. Kunagi ei ole ka liiga vara alustada raamatute ettelugemist. Montessori seisukohast on oluline, et laps oleks osa igapäevases elust, et ta saaks oma uudishimu rahuldada, näha ja kuulda. Seega ei tohiks teda peita lastetuppa, vaid hoida teda ülejäänud perekonna juures.


Materjalid

Kõige tähtsam ja kõige mõjutavam “materjal” lapse esimestel eluaastatel teda ümbritsevas keskkonnas on teised inimesed – nende hääled, näod ja näoilmed, lõhnad ja puudutused. Lapse käed ja jalad peaksid esimestest elupäevadest alates (sobiva temperatuuri korral) olema alati katmata, sest nii saab ta kõige paremini teda ümbritsevat maailma katsuda ja avastada.

Esimesed materjalid väljaspool inimesi on looduslikud asjad puudutamiseks ning päris muusikariistadel tehtud muusika. Juba vastsündinule on võimalik pakkuda sensoorset kogemust, viies ta loodusesse. Puulehtede sahin, vihmakrabin ja -lõhn, linnulaul, meremüha, põskedele puhuv tuuleõhk. Toas saab pakkuda lapsele katsumiseks materjale erineva tekstuuri, kaalu ja pinnatemperatuuriga (puit, erinevad naturaalsed kangad, metall).


Liikumine 

Mida rohkem on lapsel võimalik liikuda, seda optimaalsemalt ta areneb. Montessori põhimõtted välistavad kõik abivahendid (käimistoolid jm), mis takistavad liikumise loomulikku arengut. Täiskasvanul on tähtis roll luua lapsele keskkond, kus ta saab oma oskusi ja potentsiaali ellu rakendada. Samuti on täiskasvanu ülesanne tagada lapsele keskkond, kus ta saab võimalikult palju ajast liigutada iga oma kehaosa. Väikelastele on selleks on kõige parem selili asend.

Montessori uskus, et lapsed peavad liigutusi esmalt jälgima, et nad oskaksid neid ise sooritada. Seetõttu on oluline, et nad näeksid nii täiskasvanut tegutsemas, kui ka iseennast liigutamas. Just sel põhjusel on Montessori lastetoa üheks elemendiks ka peegel. Lisaks võimaldab seinale kinnitatud peegel uurida iseenda peegeldust.

montessori beebile

Loomuliku liikumise arengu soodustamiseks kehtivad lihtsad põhimõtted:

  • anna lapsele võimalus liikuda (parim koht lapsele on põrandal)
  • eemalda lapse seljast riided, mis takistavad liikumist (kõige paremini roomab laps siis, kui tal pole midagi seljas)
  • paku lapsele midagi huvitavat vaadata (peegel) või teha (nt rippuv mänguasi)
  • paku lapsele midagi, mille järele haarata nt mõni huvitav ese (paiguta see lapsest nii kaugele, et selle kättesaamine oleks tema jaoks jõukohane väljakutse)
  • positiivne tunnustus lapsele, kui ta on eesmärgi täitnud (nt “Saidki hakkama!”)

Montessori põhimõtete järgi peab vanem hoiduma kiusatusest lapse liikumisvõimele kaasa aidata. Füüsiline areng on see, millega laps peaks täiesti ise hakkama saama ja neile on vaja anda võimalus seda ise teha. Liikuma õppimine on väga tundlik periood lapse elus ning väga tähtis isiksuse arengu seisukohast. Vanem saab last aidata sellega, et tunnistab tema liikumispüüdlusi tööna.


Lambrine uued postitused jõuavad kõige kiiremini Sinuni blogi Facebook‘i lehe vahendusel.

Advertisements

One thought on “Montessori esimesel eluaastal: üldised põhimõtted

  1. Pingback: argipäev 2 | Oma Pesa...

Sinu mõtted...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s