Esimesed keemiakatsed lastele

lihtsad keemiakatsed lastele

Tere üle pika aja. Kuigi selleks aastaks lõppes kool juba kuu aega tagasi, olen ma vist alles praegu koolirütmist välja ja suvelainele saanud. Päris mõnus on üle pika aja puhata ja ka üks blogipostitus vahelduseks kirja saada. Mis sest, et see tuleb minu jaoks üsna kooliteemaline.

Nimelt on lapsed mul veendunud, et ma õpin koolis keemiat, seega nõutakse kodus minult just keemiakatsete tegemist. Ja kui nõutakse, eks siis tuleb teha. 🙂 Katsed ise on osutunud äärmiselt menukateks. Näiteks tegime neid sel aastal ka Mustika sünnipäevapeol. Paistis sedamoodi, et ka külalistele teistmoodi tegevus meeldis.

Olgu etteruttavalt öeldud, et siin kirjeldatud katseid on äärmiselt lihtne läbi viia. Samuti on suure tõenäosusega vajaminevad asjad kas kõik juba kodus olemas või ühe poeskäigu kaugusel. Seega kõik julgelt lugema ja proovima.

Ohutus

Kui asi puudutab keemiat, siis ei saa üle ega ümber ohutusest. Olen lastele esimesest katsest alates selgitanud, kui tähtis on keemiakatseid tehes see, et nad peavad täpselt minu õpetuse järgi tegema. Mustikas (5a) saab sellest väga hästi aru ja järgib juhiseid. Pohlaga (2,5a) lood muidugi nii lihtsad pole, temal tuleb ikka silma peal hoida. Loomulikult on lapsed erinevad. Iga lapsevanem peab siinkohal ise kriitiliselt mõtlema ja otsustama, kas need katsed on tema lapse jaoks ohutud.

Meie põhilised kaks reeglit katsete juures on:

  1. Mitte midagi ei tohi suhu panna.
  2. Kui midagi satub nahale või silma, tuleb see kohe veega maha pesta.

Siiamaani pole meil midagi suhu pandud ja nahale on vaid paar pisikest äädikatäppi pritsinud. Kui katsetame millegagi, mis on laste kätte andmiseks liiga ohtlik, siis viin seda katset läbi ise. Kuigi mõnes katses võivad olla kasutusel täiesti ohutud toiduained, peame ikkagi kinni ülaltoodud kahest reeglist. Ikka selleks, et kinnistada arusaama sellest, et keemia on natuke ohtlik värk, mida tuleb teha ohutult. Ja loomulikult võiksid iga noore keemiku varustusse kuuluda ka ühed kaitseprillid!

Aga nüüd katsete juurde!

Sooda + äädikas

Tõenäoliselt on see üks lihtsamaid keemiakatseid, mida lastega teha. Minu lemmikhetkeks selle katse juures on see kõige esimene kord, kui laps äädikat soodale tilgutab. Sellele järgnev reaktsioon (eriti kui laps pole seda katset enne teinud) on nii äge. Nagu oleks tõepoolest mingit võlutrikki teinud.

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

Vaja läheb:

  • söögisooda
  • söögiäädikas
  • erinevat tooni vedelad toiduvärvid (sobivad ka vedelad vesivärvid)
  • pipett
  • plastikust alus, millel on servad (sooda jaoks)
  • jääkuubikute vorm või väikesed topsid (värvitud äädika jaoks)

Sega pisut toiduvärvi äädikaga. Mina annan värvid lastele ette tavaliselt jääkuubikuvormis. Osad vormi augud jätan tühjaks, et saaks soovi korral kokku segada vajalikku värvitooni. Soodaalusena olen kasutanud plastikust sushikarpe, mis on just paraja suuruse ja sügavusega.

lihtsad kodused keemiakatsed lastelelihtsad kodused keemiakatsed lastele

Katse ise on lihtsamast lihtsam: raputa alusele ühtlane kiht soodat ning seejärel tilguta pipetiga sooda peale värvilist äädikat.

Mis toimub? Söögisooda ja äädika omavahelisel reaktsioonil eraldub süsihappegaas, mis panebki kõik kihisema.

Selle katse juurde tuleme ikka ja jälle tagasi. Ka Pohl tilgutab terve alusetäie soodat mõnuga äädikat täis, kuigi pipetitöö tahab veel pisut harjutamist ja kaasa aitamist. Igatahes väga hea katse algajale ja väga noorele keemikule. 🙂

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

lihtsad keemiakatsed lastele

Päikepaistelisel päeval võib jätta aluse otse päikese kätte kuivama. Aluselt aurustub vedelik ära ning järgi jääb suur (kuid üsnagi habras) “kristall”.

Lisaks oleme proovinud Mustikaga ka äädika ja soodaga “maalimist”. Selleks tuleb paksem joonistuspaberi leht asetada kandikule või muule servadega ja veekindlale alusele. Paberile tuleb puistata hästi õhuke kiht soodat ning samamoodi värvilise äädikaga üle tilgutada. Valmis pilt jäta rahulikult kandikule, kuni vedelik kõik täielikult ära kuivab ja aurustub. See võib sõltuvalt tingimustest aega võtta kuni mitu päeva (targem on kuivamise ajal paberit kandikul üldse mitte näppida). Kuivades moodustuvad paberi pinnale põnevad (kuid jällegi üsna õrnad) kristallimustrid.

lihtsad keemiakatsed lastele

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

Nipp! Et iga kord ei peaks hakkama värvi ja äädika segamisega mässama, võtsin kasutusele kolm pooleliitrist plastikpudelit, mille sisse tegin valmis äädikavärvi lahused. Nüüd saan soovi korral värve kohe kiirelt välja kallata ning vajadusel ka veel juurde kallata.

Vildikakatse ehk kromatograafia algajatele

Kas teie teate, mis värvi on must vildikas tegelikult? 😉

Vaja läheb:

  • filterpaber (nt kohvifilter)
  • vildikad (mitte veekindlad)
  • väike anum veega

Lõika kohvifilter katki selliselt, et saaksid sellest võimalikult pika riba. Joonista filterpaberi alumisest servast 1,5 cm kaugusele suur vildikatäpp. Aseta filterpaberi alumine serv vette (vildikatäpp ei tohi vette sattuda) ning lase veel liikuda filterpaberi ülemise servani ning jälgi, kuidas vesi erinevad pigmendid peisudt välja toob.

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

Mis toimub? Kromatograafia meetod on segu erinevate komponentide lahutamine üksteisest. Katse põhimõte seisneb selles, et vildika värvus on kokku segatud mitmest erinevast pigmendist. Pigmendid on erineva “raskusega” ja liiguvad seetõttu vee mõjul mööda filterpaberit erineva kiirusega. Nii moodi liikudes erinevad pigmendid lahutuvad ja tuleb nähtavale, millistest värvitoonidest vildika värv tegelikult koosneb. Erinevad vildikatoonid on kokku pandud erinevatest pigmentidest, seega annab iga värv erineva tulemuse. Kõige paremini on see katse jälgitav tumedamate vildikate puhul.

Mina kasutasin katseks köögikapi taganurgast leitud kohvifilterid. Mul pole enam õrna aimugi, miks ma need kunagi ostnud olen, aga väga tore, et nad seal olemas olid. Ilmselt efektsema tulemuse saaks valgete kohvifiltritega, kuid ka pruunid ajavad asja väga hästi ära.

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

Vasakul must vildikas, paremal mustikamahl

Oleme nüüd suve jooksul proovinud sama katset teha ka kõige muu värvilisega, mida õuest leida võib – erinevate lillede värvilised õielehed, marjad. Õielehti tuleb lihtsalt vastu filterpaberit hõõruda. Marjad on kavalam asetada kahe lusika vahele ja pigistada neist mahla. Loodusest leitu ei anna küll alati nii efektset tulemust kui vildikad, kuid huvitav jälgida ja võrrelda sellegi poolest.

Punase kapsa katse

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

See on üks üllatusi täis katse, sest see pöörab pea peale kõik, mida laps teab värvide segamisest. Kui värvitule vedelikule lisada sinist vedelikku, siis peaks see muutuma ju lihtsalt heledamaks siniseks, kas pole? Aga kui sinine ja värvitu annavad kokku hoopis roosa, siis tuleb lapsevanemal olla valmis seletusteks.

Vaja läheb

  • väiksem punane kapsas
  • pott ja pliit
  • vesi
  • läbipaistvad klaasid või topsid
  • erinevad ained, mille happelisust/aluselisust määrata

Tükelda kapsas ja lisa see väiksele kogusele keevale veele. Vett võiks olla nii palju, et kapsas on pealt napilt kaetud. Keeda kapsast paar minutit. Seejärel kurna vedelik kapsa pealt eraldi nõusse ja lase sel jahtuda. Kapsale võid aga uue keeva vee peale kallata ning veel sinist vett keeta, et sellest hiljem ise lillat plastiliini teha. Pane klaasidesse erinevaid aineid (vt. loetelu allpool) ja varusta klaasid siltidega. Ühte klaasi jäta võrdluseks ka kapsavesi. Katse läbiviimiseks kalla ainetele peale väike kogus jahtunud kapsakeeduvett ja jälgi värvuse muutust klaasis. Tahkemate ainete puhul tuleb lõpliku värvi nägemiseks klaasi pisut loksutada või selle sisu segada.

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

Mis toimub? Punane kapsas sisaldab antotsüaniine, vesilahustuvaid pigmente, mis sõltuvalt keskkonna pH-st omandavad kas roosa (happeline), lilla (neutraalne) või rohelise (aluseline) tooni. Tugevalt aluselises keskkonnas omandavad need kollase tooni või võivad muutuda sootuks värvituks.

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

Happelised ained meie katses: söögiäädikas, sidrunimahl, murelimahl, riisiäädikas, želatiin, nisujahu. Katsetada võiks ka kõiki teisi puuviljamahlu, jogurtit, hapupiima, hapukurgivedelikku jmt.

Neutraalsed ained meie katses: sool, hambapasta. Hambapasta peaks teoreetiliselt olema aluseline, meil jäi ta värvi järgi pigem neutraalse aluselisemasse otsa. Ilmselt sõltub tulemus hambapasta koostisest.

Aluselised ained meie katses: söögisooda, torupuhasti. Aluselised peaksid olema veel sojatooted, nõudepesuvahend, plekieemaldi.

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

Värviefekti mõttes kasutasime siin katses ka torupuhastit, mis nagu ka katsest järeldus, on tugevalt aluseline. Selle kallasime klaasi viimasena ning nii kaua kui see laual oli, seisin ise valvsalt juures. Pärast igasse klaasi kapsakeeduvee lisamist asetasime klaasid värvuse järgi ritta. Proovisin selgitada pisut ka nende ainete omadusi ja mida klaasides nähtud värvused tähendavad.

lihtsad kodused keemiakatsed lastele

lihtsad keemiakatsed lastele

Ma küll püüdsin anda endast parima, aga paratamatu on see, et ainete happelisust ja aluselisust on nii väikestel lastel väga keeruline mõista. Nägin ise Mustika pealt, et ta minu jutust suurt aru ei saanud ja ega ma seda ei lootnudki. Sellest hoolimata püüan alati siiski katsete juurde seletada, mis meil parasjagu toimub.

Siin üks võimalus, kuidas katset väga üldistatult ja lihtsustatult lahti seletada.

Ainetel on lisaks värvusele ka muud omadused, mida me silmaga ei näe. Katses kapsavee roosaks muutunud ained on happelised. Happelised ained on hapud või hapukad. Nõrgad happed on need, mida leidub meie igapäevases toidus. Palju nõrgalt happelisi asju võib leida kodust külmkapist. Siinkohal võib lapsel lasta mõelda, millised hapud toiduained talle meenuvad. Tugevad happed on söövitavad ja seega ohtlikud.

Katses siniseks-rohekaks-kollaseks muutunud ained on aluselised. Need ained on kibedad ja tunduvad seebised, neid leiab näiteks vannitoast või  kraanikausi alt kapist. Alused söövitavad hästi orgaanilist materjali, näiteks rasvast mustust, aga ka inimese nahka. Just seepärast peab igasuguste koristusvahenditega olema alati ettevaatlik.

Punase kapsa keeduvesi on indikaator – aine, mis muudab värvi, kui ta puutub kokku happe või alusega. Indikaator aitab välja selgitada, millised omadused on ainel.

Iga vedelik on mingil määral kas hape või alus, kui ta just ei ole neutraalne. Neutraalsed ained on enamasti ohutud. Hapetel ja alustel on vastupidised omadused. Neid omavahel kokku segades moodustub neutraalne lahus. Seda saab tõestada, kui valada antud katsest kokku äädikaklaasis olev roosa ja sooda klaasis olev rohekas vedelik. Tulemuseks on lilla vahutav klaasitäis, kus toimub sama neutraliseerumisreaktsioon kui ülaltoodud äädika ja sooda katses.

Kui me teame aine omadusi, siis saame neid teadlikult kasutada millegi vajaliku tegemiseks, näiteks soodat koogi kergitamiseks või äädikat määrdunud pindade pesemiseks.

Nii palju keemiakatsetest selleks korraks. On väga suur oht, et peagi on postitusele oodata järge! Seniks head katsetamist! 😉


Lambrine uued postitused jõuavad kõige kiiremini Sinuni blogi Facebook‘i lehe vahendusel.

 

 

Advertisements

Sinu mõtted...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s