Tere kõigile, kes te siin veel alles olete! 🙂 Paus venis küll plaanitust pikemaks, aga eks teate isegi, milline meeldiv laiskus puhkamisele tavaliselt järgneb. Mõtlesin, et blogipuhkuse lõpetamiseks oleks paras aeg sahtlipõhjast välja tuua mõned postitused, mis seal kõige kauem ekraanilejõudmist on oodanud. Esimesena sattus ette aarete korvi teema, mis on inspireeritud Sue Gascoyne’i raamatust Treasure Baskets And Beyond: Realizing The Potential Of Sensory-Rich Play
Tänasesse postitusse kogusin kokku mõned sügisesed tegevused, mida oleme koos Mustikaga (3a) viimastel kuudel teinud.
Kui Pohl oli 6-kuune, panin tema jaoks kokku esimese avastuspurgi (inglise keeles sensory bottle). Mustikas (3a) on esimesest avastuspurgist alates nõudnud, et me purgi lahti teeks ja selle sisuga mängiks. Nii tekkiski kord purgi sisu vahetades mõte, et miks mitte teha uus purgisisu selline, millega oleks kaant lahti tegemata huvitav mängida mõlemal lapsel.
Kas te kollast kotti veel mäletate? Kui päris aus olla, siis läheb see kott mul endalgi üsna tihti meelest. Hiljuti leidsin ta juhuslikult riiulist sorteerimist ja ärapanemist ootavate asjade karbi kõrvalt. Et seal karbis aga oli igasuguseid vidinaid, siis sündiski mõte kompimismängu ettevalmistamiseks.
Tänane postitus on eelkõige neile, kes tundsid huvi Montessori kirja eelharjutuste vastu, millest oli juttu soolakandiku postituses.
Plaanisin soolakandiku tegevust Mustikale juba ammu, aga kuidagi ei jõudnud selleni, et köögikapist soolapurk üles otsida. Ühel päeval küsis Mustikas minu käest, kuidas number kolme kirjutatakse. Ühel teisel õhtul leidsin laualt tähekaartidelt Mustika poolt püüdlikult kirjutatud tähed.
Kui Mustikas oli umbes üheaastane, olid meil tihti kodus uurimiseks erinevad aarete korvid ehk tavalised kodused esemed, mida pakutakse lapsele uurimiseks. Korraga on korvis esemed, mida seob üks ühine tunnus – näiteks need kõik on tehtud puust.
