Tegelikult polegi lehematemaatika päris lehematemaatika. Või noh, on ikka, aga tegelikult on see rohkem isegi uurimistöö lehtede kohta. Kirjutasin selle postituse juba mitu aastat tagasi höpi lehe jaoks. Sel sügisel tunnen aga esmakordselt, et nüüd on Mustikas (5a) juba nii vana, et ta seda ettevõtmist samuti uurimistööna naudiks.
Tere üle pika aja. Kuigi selleks aastaks lõppes kool juba kuu aega tagasi, olen ma vist alles praegu koolirütmist välja ja suvelainele saanud. Päris mõnus on üle pika aja puhata ja ka üks blogipostitus vahelduseks kirja saada. Mis sest, et see tuleb minu jaoks üsna kooliteemaline.
Paar päeva tagasi, kui hommikuselt jalutuskäigult tagasi koju jõudsime, tuletas Mustikas mulle meelde, et võiksime jälle kastanimunad karpi panna ja nendega värvida. Ja mul tuli ootamatult meelde, et mul on siiani see postitus teiega jagamata.
Et suvine vaikus liiga pikaks ei veniks, siis mõtlesin vahelduseks ühe kiire värvimullipostituse teha. Sest mis on üks õige suvi ilma seebimullideta? 😉
Lähenevatele pühadele mõeldes tundus paras aeg olevat kirjutada lõpuks isetehtud voolimismassi toonimisest. Muidu jäängi siin vaid lubadusi jagama. Ilmselt saab siit pisut inspiratsiooni ka munade looduslikuks värvimiseks.
Jagan täna teiega üht meie pere uut lauamängu. Selleks on “Nupuka orava suupisted” (ingliskeelsena The Sneaky, Snacky Squirrel Game). Plaanisin seda juba ammu osta, aga juhtus ikka kuidagi nii, et asi jäi venima. Aga võib-olla ongi toredam seda mängu mängida praegu, kui tammetõrud on päevakorral.
Ilmad kipuvad sügiseselt vesiseks ja üks pool minust tahaks lihtsalt soojas toas mõnuleda. Teine pool minust ei tea aga midagi toredamat jalutuskäigust vihma- ja värviliste lehtede sajus. Järelikult tuleb nautida mõlemat, kas pole? Kui juhtub aga olema mõni laps, kes vihmaga õue ei taha, siis võib proovida ta toast välja meelitada vihmamaalide tegemisega.
