Kuna Mustikas on aeg-ajalt minult küsinud küsimusi surma kohta, siis olen mõelnud, et meil võiks olla mõni raamat sel teemal. Hiljuti ilmunud Triinu Laane “Vana katkine kass. Vana katskinõ kass” tuli meie juurde selles mõttes väga heal ajal. Raamat räägib loo sellest, mis saab kassidest ja inimestest siis, kui nad vanaks saavad ja katki lähevad.
Mulle meeldib see raamat mitmel põhjusel. Esimesena püüavad pilku Anne Pikkovi loodud pildid. Erkroheline kass! Ägedad segatehnikas illustratsioonid. Napid, aga mõjuvad hästi ja pakuvad palju uurimist. Kuna kunstnik on kasutanud ka kollaaži, siis Mustikas ikka kipub vahepeal pilte katsuma, kas ta mitte seda paberitükki pildilt kätte ei saa.
Teiseks meeldib mulle selle raamatu sisu. Jutt on kassist, kes on vanaks jäänud, ning kirjeldab seda, millised hädad tal on. Kuid vaatamata kõigile nendele asjadele, mis teda vaevavad, on ta hinges ikka see sama noor ja reibas kass, kes ta kunagi on olnud. Kui ta ühel päeval sureb, matavad inimesed ta maha. Paralleelselt on loos tegelaseks väike tüdruk Kristel, kes ka kunagi vanaks jääb (siis on ta vanaema Kristel) ja samuti ära sureb.
Katkise kassi loo juures pean ma oluliseks seda, et siinses raamatus ei pakuta lahenduseks uut kassi, nagu kipub olema teistes sarnase temaatikaga raamatutes. Kassi surm on lõplik, lohutuseks jääb vaid uskumus, et kunagi, kui kõik teisedki on surnud, siis saavad nad ühes teises maailmas taaskord kokku. Siis on kõik jälle just samuti nagu oli enne kassi surma. Inimese surma teema on raamatusse väga peenelt sisse toodud, see ei ole rõhuv ega hirmutav. See on üks loomulik osa elust.
Mulle tundub, et ka Mustikale see raamat meeldib. Natuke selle pärast, et juttu on kassist. Ja kuigi ta on raamatut lugedes alati kurb, soovib ta ometi seda ikka ja jälle ettelugemiseks. Kui lõpuni jõuame, siis on tema jaoks väga oluline üle korrata, et kõik lõppeb hästi (siis kui kõik on surnud ja teispoolsuses uuesti kokku saavad) ja keegi pole kurb.
Veel üks põhjus, miks mulle “Vana katkine kass meeldib”, on see, et selles on tekst ka võrukeelsena. Nimelt on minu juured poolenisti just sealsest maanurgast pärit ning olen mõnda aega mõelnud, kuidas tulevikus Mustikale ja Pohlale sealset keelt ja kultuuri tutvustada. “Vana katkine kass” sobib selleks ideaalselt.
PS! Kes tahab pilte pisut suuremalt vaadata, siis avage parema klikiga pilt uuel vahelehel ning kustutage aadressribal lõpust ära ?w=450. Praegune lehelahendus ei võimalda blogis kahjuks pildi suuremaks klikkimist. Paarist esimesest lehest näeb suuremat versiooni ka siin.
Autor: Triinu Laan
Illustratsioonid: Anne Pikkov
Kirjastus: Päike ja Pilv
Ilmumisaasta: 2016
Kõvakaaneline raamat
31 lehekülge
Lambrine uued postitused jõuavad kõige kiiremini Sinuni blogi Facebook‘i lehe vahendusel.
lambrine 